Öeldakse, et õnneks pole palju vaja. Praegu ilmselt võib end õnnelikuks pidada igaüks, kel olemas töö, seega ka leib laual ja katus pea kohal. Samas ei leidu vist ühtki inimest, keda kas isiklikult või kelle lähikondseid tööpuudus puudutanud poleks.

Valitsus loodab abi peamiselt kolmest tööturuteenusest: tööpraktika, palgatoetus ja ettevõtluse alustamise toetus. Nendega suudetakse heal juhul lahendada kuni 15 000 töötu mured, kuid neid on praegu üle
100 000. Kõik ei hakka ettevõtjaks ega jõua oodata, millal Eesti Euroopa viie rikkama sekka jõuab.

Sellest ei maksa unistadagi, kui ligi poolte omavalitsusüksuste ehk kokku umbes 140 000 inimese heaolu ja elutase jääb allapoole Eesti keskmist – veerand maainimestest elab allpool absoluutset vaesuspiiri. Kõige keerulisem on olukord Ida-Virumaal. Iga viies idavirumaalane on kaotanud töö, üle poolte neist ei saa enam töötuskindlustushüvitist ning on pöördunud toimetulekutoetuse saamiseks kohaliku omavalitsuse poole.

Sealse töötukassa juhtidega kohtumisel said Rahvaliidu fraktsiooni liikmed selge pildi, et kui miski ei muutu, läheb olukord veel hullemaks. Ja mitte
ainult seal. Töötuse tagajärjel on Eestis praegu 90 000 ravikindlustamata inimest. Kuid teada on, et hädad käivad ikka inimesi mööda ja sellepärast peab esmase arstiabi ka neile inimestele kättesaadavaks tegema.

Kõige lähem on inimesele kohalik omavalitsus. Omavalitsused peavad seetõttu üha enam keskenduma sotsiaalküsimustele ja inimesi aitama, uute arenguprojektide algatamine ja haldamine jääb tagaplaanile.

Vanasti öeldi, et iga vald peab toitma oma sandid, kuid praegu on omavalitsuste tulubaasi vähendamine halvanud nende võimekuse hädas appi tulla. Et seda suudetaks, tuleb kõigepealt omavalitsust aidata. Riik saab siin sihtotstarbeliste eraldistega toetada tööharjutusi ning töötute rakendamist heakorratöödel. Kohapeal tuntakse oma inimesi ja teatakse kõige paremini, kuidas seda raha kasutada.

Töökohtade loomisel oleks abi ka hoiu- ja laenuühistute seadusest, mis võimaldaks toetada kohalikku väikeettevõtlust ning luua mitmekesiseid võimalusi selle rahastamiseks. Paraku ootab eelnõu alles seaduseks saamist.

Lastega perede olukorda saab mõnevõrra leevendada sellega, kui kõigile lastele lasteaiast gümnaasiumini oleks tagatud tasuta lõunasöök. Majanduse konkurentsivõime tõstmise huvides peab riik raskele ajale vaatamata haridust au sees hoidma, haridus- ja infrastruktuuri investeeringuteks vajadusel ka laenu võtma.

Igal pool Eestis peab olema võimalik ühtviisi hästi elada. Praeguse arengumudeli – keskuse ja perifeeria vastandumine – asemel on hädavajalik rakendada nüüdisaegne regionaalhaldus, mis arvestab iga paiga tugevaid ja nõrku külgi. Seda saab teha, kui muuta maakond praegusest riiklikust tasandist omavalitsustasandiks.

Töövaldkonna juhtimine vajab ühtset kätt, seepärast oleks mõttekas luua tööministri ametikoht ning koostada töökohtade loomise plaan ja rakenduskava. Nende koostamisse on oluline kaasata kõik erakonnad, asjaomased valitsusasutused, kohalike omavalitsuste ühendused ning huvirühmade eeskosteorganisatsioonid.

Selge on see, et majandus­surutisest eluga väljatulekuks ja tööpuuduse leevendamiseks üht ja ainukest imerohtu pole. Tõsi, valitsus vastutab praeguse olukorra tekkimise eest, kuid vastutuskoorma veeretamine üksnes valitsuse õlule meid praegu ei aita – lahenduse peame leidma erakondade üksmeeles.

Kui leidsime üksmeele Euroopa Liidu ja NATOga liitumisel, peame selle leidma ka praegu, sest tööpuuduse kasvu pidurdamisest ja uute töökohtade loomisest sõltub meie riigi ja inimeste ellujäämine.

18.03.2010